Eksamiteks oled teinud ettevalmistusi
kogu kooliaasta(te) vältel, kuid tõenäoliselt soovid enne suurt katsumist veel
materjale üle korrata. Enne alustamist tee üks mõtterännak ja kujutle, kuidas
sisened juba eksamiruumi, sa oled ette valmistunud ja rahulik, täidad kõik
ülesanded, mida sinult oodatakse, heidad veel viimase pilgu ning lahkud
ruumist. Sa oled rahulolev, sest said just selle hinde, milleks olid
valmistunud! Mis hinde sa eksamil said?
Et oma eesmärki ellu viia, selleks on
hea teha plaan, kuidas õppima kavatsed hakata ja milliste teemadega tegelemine
vajab rohkem aega. Planeerides lood pildi, kui palju aega ja energiat
õppetükkidele kulub ja kui palju oled valmis panustama. Kindlasti kasuta ära
õpetaja poolt pakutavad konsultatsioonitunnid, kuid eriti tõhus on, kui lähed
sinna ettevalmistunult oma küsimustega, mis
iseseisva õppimise käigus tekkinud.
Õppimine tasub jaotada lühemateks-pikemateks
etappideks, mille vahepeal lubad endale puhkehetki, sest puhanud inimene on
tulemuslikum. Kui oled teinud plaani, siis asu plaani ellu viima ehk tegutsema
ehk õppima!
Siia sobib üks lugu: Kaks meest lõhkusid
kogu päeva puid. Üks neist töötas higi pühkimata hommikust õhtuni ja tööpäeva
lõpuks oli tal jalge ees suur hunnik halge. Teine mees lõhkus umbes 50 minutit
korraga ja pidas siis kümneminutilise pausi. Aga kui päike loojus, oli tema
haluhunnik märksa suurem. „Kuidas sa suutsid minust rohkem puid raiuda?” küsis
lakkamatult töötanud mees. Tema elukogenud kaaslane aga vastas: "Kui
peatusin puhkama, teritasin ka kirvest..."
Kuigi
oled eksamiks piisavalt valmistunud, võib juhtuda, et ärevusega „lööb pea justkui
tühjaks“ ja midagi ei tule enam meelde.
Selleks on oluline, et oskaksid ennast lõdvestada!
Uurijad (Peveler ja Johnson, 1986)
avastasid, et lõdvestumine suurendab positiivse info kättesaadavust mälust ja
muudab seetõttu ohuga seotud mõtetele alternatiivide leidmise hõlpsaks.
Kui inimene tunnetab ärevust, sisaldab
tema reaktsioon kolme erinevat komponenti:
- Füsioloogilist
komponenti (südame pekslemine, higistamine, lihaste pinge);
- Käitumislikku
komponenti (vältimine, põgenemispüüd) ja
- Tunnetuslikku
komponenti (negatiivsed mõtted: „ma kukun kokku“, „ma ei saa hakkama“).
Nende komponentide tugevus on erinevatel
inimestel erinev, kuid ühine on füsioloogilise muutuse kogemine, millele
järgneb negatiivne mõte, mis süvendab füsioloogilist muutust, moodustades
nõiaringi. Nõiaringist välja murdmiseks on füsioloogilisele rektsioonile
keskendumine ja selle kontrollima õppimine.
- Keskendu
oma hingamisele – hinga sügavalt sisse (kõht liigub väljapoole) hoia hetk
hinge kinni ning hinga rahulikult välja (kõht liigub selgroo poole).
- Tee
aeglaselt pea ringe (paar korda üht ja teistpidi).
- Tõsta õlad
üles ja lase alla kukkuda; raputa õlgu. Värista end üle keha.
- Tõsta käed
ette – suru sõrmed rusikasse ja siruta jälle välja, raputa käsi.
(Vera
Peiffer (1997). „Mõtle positiivselt“.
Eesti raamat)
Sisenda endale:
- Ma olen
rahulik!
- Annan
endast parima ja mitte rohkem!
- Ma pole ei
esimene ega ka viimane, kes siin „higistab“ ja ellu on jäänud.
- Kindlasti
pole see kõige olulisem eksam, mida elus veel sooritama pean.
- Nii naiivselt
kui see ka ei kõla: kui sulgub üks uks, siis avaneb uus ning homme paistab
jälle päike!
Niisiis: ära unusta, et vajad õhku – hinga,
Sa oled hästi valmistunud, rahulik ja viid ellu oma eesmärgi!
Tugevat närvi ja hääd põrumist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar